Habras loodus

Mul oli mitu ideed, millest mõtlesin loovtöö teha. Algselt pidin tegema filmi, siis puumaja, kuid lõpuks otsustasin klaasist taime kasuks. Sellepärast, et mu ema on klaasikunstnik ja tal on oma ateljee, tänu millele saan ma loovtööd teha ükskõik mis ajal. 

Kui ma oleksin otsustanud näiteks puust maja kasuks, oleksin pidanud valima selle tegemiseks paiga, mis on minu elukohast päris kaugel, sest kodu juures sobivat metsa või puud, kuhu see ehitada, mul ei ole.

Töö mõte

Kuna taim, mida ma klaasist teen, on looduskaitse all, siis püüan ma sellega näidata, et tänapäeva loodus on väga habras. 
Täpsemalt, habras kui klaas. Kui loodust mitte kaitsta, on see kerge purunema. 

Töös läheb vaja kunsti- ja bioloogiaalaseid teadmisi. Bioloogiaalaseid selleks, et osata kirjutada taimest endast.

Sulgjas õhik

Taim, mida ma klaasist teen on sulgjas õhik, selle ladina keelne nimi on "Neckera pennata". Levinud on sulgjas õhik peaaegu üle kogu maailma. See on sammaltaim, mis kinnitub erinevate puude koortele (antud juhul haavatüvele). Väga harvadel juhtudel on võimalik teda leida ka kivide pealt. 
See taim on kolmandas kaitsekategoorias, mis tähendab, et ta on Eestis haruldane ja looduskaitse all. Sulgjas õhikut ohustavateks teguriteks on näiteks lageraie, milleks nimetatakse kindlalt alalt metsas enamike puude maha võtmist. Neid muudab haruldaseks ka erinevate vanade ja suurte puude puude metsast kadumine. 
(http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?state=7;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=lnim&obj_id=-2036116267)

Paljud suured firmad, kes tegelevad metsa maha võtmisega ütlevad küll, et nad istutavad isegi rohkem noori istikuid asemele, kuid see ei ole lahendus paljude taime- ja loomaliikde säilimsele. Liigid, mille seas on ka sulgjas õhik, saavad kasvada vaid vanas metsas ja noored puud ei võimalda nende eluks vajalikke kasvutingimusi

Hoolimata sellest, et sammaltaime Eestis vähe on, võib neid kasvamas näha näiteks arumetsades, kõdusoometsades, ja veel teistes. 

Mina valisin selle taime, sest see on huvitava struktuuriga, selle eest on tema kuju võimalik enam-vähem valmistada ka klaasist ja seda ma asungi tegema. 

Savist vorm

Et valmistada klaasist eset, mis on mitmemõõtmeline on kõigepealt vaja vormi, mille valmistamist tuleb alustada savist vormikuju tegemisega. 

Selleks võtan kõigepealt piisavalt savi, mille voolin sobivaks kujuks. 

See tehtud, võtan modelleerimisnoa ning joonistan sellega savi sisse sobilikud mustrid, mis hiljem klaasile jäävad. 

Kui mustrid valmis, pesen savi märja käsnaga ära, et kaotada kõikvõimalikud kumerused ja muhud.

Kipsi-kaoliinisegu

Kui on savist valmistatud vorm olemas, tuleb teha kipsi-kaoliinisegu. Selle retsept on: 2 osa kaoliini + 3 osa kipsi + vesi. 
Selleks peab võtma valmivast vormi mahust üks kolmandik vett ja kuiva segu  nii palju, et tekiks väikene saareke vee peale. 
Tähtis on panna paras kogus, sest segu, milles on kipsi-kaoliini puru liiga palju, muutub väga kiiresti kõvaks. (S.Aršas)
Parempoolsel pildil on näha piisav kogus segu vee sees. 
Nüüd tuleb see ära segada ja valada savivormi peale







Lõpliku vormi valmimine

Eelnevalt valmistatud segu olen valanud savivormi peale.

Et see kõikjal enam-vähem ühtlaselt ära jaotuks, pintseldan sobiliku suuruse pintsliga kõik kohad üle. 

Peale seda katan tulevase vormi kihi klaaskiudega, mille olen enne välja lõiganud. 


Klaaskiude kasutatakse siseehituses (näiteks vanni tegemisel). 

Kui savi on täielikult kaetud kipsi- kaoliinisegu ja klaaskiudega, tuleb sama protsessi korrata 2-3 korda, et vorm jääks tugev ja hiljem katki ei läheks. (S.Aršas)
Sealjuures on tähtis kõike üsna kiiresti teha, sest muidu kuivab segu ära ja muutub kõvaks.

Valmis vorm

Nüüd olen ma savi katnud kolme kihi kipsi- kaoliinisegu ja klaaskiudega. 


Ilmselt oli segus liiga vähe vett, sest see hakkab kiirelt kivikõvaks muutuma. 

Esimene etapp, milleks oli vormi valmistamine, on läbitud. Lasen kõigel kuivada soojades ja kuivades tingimustes paar-kolm päeva.

Kui vorm on kuivanud, võtan ettevaatlikult, et midagi katki ei läheks, vormi seest savi välja. 

Savi on tarvis korralikult välja kraapida, sest muidu jääb see hiljem klaasi külge kinni.

Klaasi purustamine

Nüüd, kus mul on vorm, milles klaasi sulatades saab sulgjas õhiku lehe, on mul vaja klaasipuru ennast.

Selleks kasutan tavalist pudeliklaasi. 

Ma võtan kaks sobiva värviga klaaspudelit ning löön need esmalt puruks, et saada suuremaid kilde, mis oleks võimalik uhmrinuiaga uhmris väikesteks kildudeks teha. 

Teine võimalus klaasi purustamiseks, mida kasutasin enda loovtöö tegemisel rohkem on:
laotada killud tugeva riide peale. 
Seejärel voltida riie kinni ja lüüa haamriga killud klaasipuruks.

Klaas ahju

Sellel pildil on näha purustatud klaasi vormil, mille varasemalt valmistasin. 

Kuna seda vormi olen juba paar korda kasutanud, läks ta altpoolt katki ja nüüd on mul võimalik ainult ülemist osa kasutada. 
Asetan klaasikillud sinna sellisel kujul nagu ma hiljem tahan, et taime leht välja tuleks.

Pärast seda peab klaasi kuumutama 700kraadises ahjus umbes 1 ööpäeva

Teine viis vormi tegemiseks

Vormi tegemisteks, millesse panna klaas ja seda kuumutada, on veel teisigi võimalusi.

Kasutan kipsi-kaoliinisegu nagu eelmise vormigagi.
Ploki sisse kraabin terava tööriistaga sobiva mustri.
Sellisel viisil vormi valmistamise eeliseks on, et see hoiab kokku aega.
Miinuseks aga, et vorm on puruneb lihtsamalt, sest talle pole lisatud klaaskiude, mis teda vastupidavamaks muudaksid.

Tapeediliim

Tapeediliimi (parempoolsel pildil) lisan mõne kihi tegemisel klaasipurule selleks, et klaas mööda vormi seinu alla ei vajuks. (S.Aršas)


Aine koostamisel tuleb segada tapeediliimi veega ja siis see klaasipurule juurde lisada.

Liimi kasutasin ma vähe, kuna tegelikult ei vajunudki klaas eriti mööda ääri alla ja liimil poleks erilist mõtet olnud.
Pärast tapeediliimi segamist panen lusikaga vormi peale klaasipuru ja siis tõstan vormitäie ahju.

Valmis kihid

Tegin mitu sulgjas õhiku kihti, kuid klaasipuru paigutasin kõikidel kordadel erinevalt, et taim ei jääks liiga tehislik.
Piltidel on näha enamik valmistatud kihte.
Viimased puuduvad, sest need olid pildi tegemise ajal veel ahjus ja paar tükki pidin lõpuks juurde tegema, sest vastasel juhul oleks kompositsiooni terviklikkusest puudu jäänud.

Sulgjas õhik puutüvel

Kihid on valmis. Järgmiseks on vaja valmistada klaastükkide kinnitamiskohad.

Sulgjas õhik kinnitub küll mitmetele erinevatele puudele, kuid mina valisin männi, sest see on pehmemat sorti puu, mida on seetõttu kergem töödelda.

Tahtsin paku sisse avad saagida ja sinna taime pista. Kahjuks oli saagimine väga ohtlik ja mul puudusid ohutusabinõud.
Seetõttu palusin ema sõbra Guido abi.

Puu töötlemise ajal hoidsin pakku kinni, et see ära ei veereks.

Paremal üleval on näha, milline känd kõigepealt oli.

Vasakul üleval pildil on näha tööriista, millega saagisime ja viimane pilt on valminud tööst. Tööriistadeks kasutasime nurklihvija ja ka ketassaagi.

Eneseanalüüs

Selle loovtöö käigus arenesin ma kindlasti mitmekülgselt. Esiteks muutusid ilmselt paremaks minu oskused ja teadmised klaasikunstist. Arvan, et paranesid ka käsitööoskused.

Arvatavasti paranes ka mu tahtejõud, sest oli mitmeid hetki, mil oli selline tunne, et ei viitsi üldse rohkem loovtööd teha ja tahaks lihtsalt puhata, aga õnneks ei lasknud ma sellel tundel endast võitu saada ja sain kõik õigeks ajaks valmis. Arenes ka mu teadmine erinevatest Eestis looduskaitse all olevatest taimedest, sest kõige esimene samm oligi sobiva taime, mida valmistada, leidmine. Murekohaks oli vahepeal kindlasti see, et kuna sain algselt taime suurusest valesti aru, kartsin, et töö tuleb väga võlts. Õnneks oli võimalik klaasist kihte veel enne puu külge kinnitamist veidi väiksemaks murda. Nüüd tundub, et sulgjas õhik on lihtsalt veidi võimsamaks kasvada saanud, kui tavaline sama liiki taim. Jäin oma tööga üsnagi rahule, kuid mis veel kripeldama jäi, oli see, et ehk oleks pidanud veelgi rohkem kihte tegema. Sellisel juhul oleks aga klaaside transportimine muutunud raskeks, sest klaas võib kergelt puruneda. 

Klaasist ja tehnikast

Esimesena hakkasid klaasikunsti kasutama mesopotaamlased juba paar tuhat aastat enne meie aega. Uue kunsti tegemisega liitusid ka egiptlased. Egiptusest pärit teoseid on tänapäeval ka rohkem säilinud, mille autorid said õpetusi arvatavasti mesopotaamlastelt. Enamik mesopotaamlaste tehtud töid on nüüdseks hävinud, kas sealse sooja ja niiske kliima tõttu, või on kaduma läinud sõdade käigus. Tänapäeval ei teata, kas klaasikunst tuli keraamikas kasutatavatest glasuuridest või avastati vääriskivide jäljendamiseks sobiv materjal juhuslikult.
Klaasi arengut on suuresti mõjutanud keeramika, sest tänu sellele kunstiharule olid juba leiutatud vajalikud töövahendid, mille hulka kuulusid näiteks ahjud, koolutamisvahendid jms. (K.Sibul)

Raidkivikunstist võeti üle tehnikad nagu lõikamine, poleerimine ning lihvimine, mis on klaasikunstis hädavajalikud ja mida kasutasin ka mina enda loovtöö tegemisel. Klaasi tehakse liivast, kuid täpsemalt koosneb materjal sooda, lubja ja kvartsliiva segust. Eelnimetatud ainetele midagi lisamata, oleks saadav klaas enamikes liivades esineva raua sisalduse tõttu sinakasroheline. Kui sooviti saada erinevat värvi klaasi, pidi juurde lisama metalloksiide. On mõistetav, et koheselt ei osatud kõiki liivast valminud materjali võimalusi ära kasutada ja alguses osati valmistada ainult väiksemat sorti vormitud ning valatud objekte.
 (P.everidge, IDomenech, E.Pascual 2004) Mina kasutasin tehnikat, mille avastamiseni kulus veel umbes tuhat aastat. Klaasist sulgjas õhiku valmistasin Pâte de verre'i tehnikas. See tuleneb juba antiikajast, aga nimi oli sellel ajal teine. Egiptuses tunti seda eK, kui "kivi, mis voolab". Põletusahjus valmistatud klaasi tegemine oli aeganõudev töö ja seepärast oli selline klaas vanasti kõrges hinnas. Nimi Pâte de verre tekkis 19. sajandi lõpul. Tehnika mõte on see, et ese, mida valmistada soovitakse, sulatatakse kokku peenest klaasipurust või klaasipuru ja värvaine segust, kuid sellest hoolimata osakesed oma asendit oluliselt ei muuda. (B.Lundstrom 1989)Töödele, mis selles tehnikas valmistatakse on omane tekstuur, mis on läbikumav ja sõmerjas. Kui varem kasutati klaasikunsti esemete kaunistustena, siis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil muutus klaasikunst iseseisvaks kunstiliigiks. Selle aja kuulsaimad klaasikunstnikud olid René Lalique, kes oli pärit Prantsusmaalt ja Émile Gallé, kes oli samuti prantslane ja keda peetakse üheks suurimaks Prantsuse juugendstiili arendajaks.(http://www.artdecoceramicglasslight.com/makers/galle/gall-emile---biography)

Tänapäeval on see suurt populaarsust koguv tehnika Eesti klaasikunstnike seas ja ka kogu maailmas, sest tänapäevase kiire tehnika arenguga paranevad ka klaasikunstis klaasist tehtavate esemete tegemise võimalused. Nagu ühes oma sissekandes mainisin, tuleb selleks, et klaasipuru enne ahju panemist vormi äärtelt maha ei kukuks, lisada sellesse tapeediliimi lahusest tuleva tiheda pasta ning sellest tulebki tehnika enda prantsuskeelne nimetus.
(http://www.emstudioglass.com/history.htm) 

Infoallikad:

• Vestlus klaasikunstnik Sofi Aršasiga (14.11.2016-04.11.2017)
• http://www.artdecoceramicglasslight.com/makers/galle/gall-emile---biography (04.03.2017)
• Beveridge, Philippa; Domenech, Ignasi; Pascual, Eva "Klaas: Sulatustehnikad" (19.04.2017)
• http://www.emstudioglass.com/history.htm (25.01.2017)
• http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?state=7;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=lnim&obj_id=-2036116267 (29.04.2017)
• Lundstrom, Boyce "Glass casting and moldmaking" (15.01.2017)
• Sibul, Kristel, "Klaasi sünd Mesopoptaamias" (25.03.2017)